Kinomehaaniku „ametiauto“ (9)

Kõigile müüdi mitte ainult asutustele, olid ka vabalt saadaval erinevalt Jawadest ja mõnedest Iz mudelitest mis olid defitsiit.
Üldiselt kõik rollerid olid vabalt ostetavad, neid eriti ei hinnatud. Kui kodulinna poes ei olnud parasjagu siis teisest linnast kka said ja kui sealt ka ei saanud tuli Lätti minna.
Enda noorusest silmees pilt kus ühe linnakese motopoe ees suvisel ajal väljas ülalmainitud Vjatka kolmerattaline ja Ural külkorviga seisid. Viimatimainitut soolorattana tõesti eraisikutele ei müüdud.

Mine võta kinni kas asi oli kultuuris või selles, et roller disainiti headele teedele mida nõukogudemaal just üleliia palju ei olnud aga rollerid olid tänavapildis pigem haruldased.
Itaalia oli tugeva kommunistliku parteiga riik aga kas meil neid Vestaga peaosas filme näidati ei tea. Need olid põhiliselt enne minu aega.Aga vaevalt, sest kinokunst mõjutab moodi palju.

Sellised uuemad mudelid olid kasutusel Tallinnas majavalitsustel. Mäletan kuidas torujürid sellistega põristasid, suured gaasikeevituse balloonid peal.

Kas te olete sellise kolmerattalise kaubarolleriga sõita proovinud? See on totaalne katastroof ka heal teel. Mootorratta juhitavus on selle kõrval kui luksussõidukil.

See kolmerattaline oli lihtsalt liikur. Ikka parem kui käsikäruga baloone või muud nänni töömehel liigutada. Samuti ettevõtete pind toona suur ning mingist 10 tuhandest sammust polnud keegi kuulnud. Sai vähemalt sööklasse minnes jalavaeva vähemaks. Tollel ajal oli see suur asi ning keegi ei virisenud aga sellist küna ei hoitud ka. Kui vanuse või läbisõidukell kukkus kanti maha.

Ega see omaaegne juhitavus millelgi eriti hea polnud. 40-50 aastat tagasi ülistati Ladat samuti kui praegu teatud ringkondades BMW-d.
Sain kunagi natuke lääne vana masinat kasutada ja siis oli jälle vaja Lada rooli istuda. esimene päev 70 mugav aga pressisin 80 sisse lihtsalt häbi oli. Teisel päeval julgesin ikka 90-i vajutada. Kuidas sama autoga lihtsalt varem istusin peale pikka roolis mitteolemist rooli ja sada sees jäi mõistatuseks.
Mõni aasta hiljem oli vaja 200 meetrit heas korras Ladaga sõita. Noh aitas. Kusjuures sel ajal lääne auto oli enamasti sealt kust toodi romula kanditaat. Aga juhitavus ikka pani pika puuga parem.

No need kolmerattalised muidugi meiemaal iialgi midagi India Tuk-Tuki populaarsuse sarnast ei saavutanud, see on tõsi. Ja kuna neile kinnist kabiini ei pakutud oli nende kasutus samuti pigem sesoone.
Maha kanti ja ära nihverdati nad kiiresti mitmetel põhjustel, enda elust tean et neid kasutati aiatraktori toorikuna (mootor ja revers) ja ülejäänust tehti reeglina mingi haagis või käru.

1960 nendatel oli ka kabiiniga versioone, ise Tartus näinud.

Kabiinid pärinesid sotsialistlikust rahvaettevõttest Sam-Kombunn.