Kunagi ammu-ammu, umbes üheteist- või kaheteistaastasena sattus minu raamaturiiulisse Jerzy Broszkiewiczi raamat „Suur, suurem, kõige suurem“. Loomulikult oli tegu lasteraamatuga, kuid sellisega, mille kohta üks arvustaja kirjutas: „Selle raamatu olemasolu maailmas teeb maailma paremaks paigaks.“ Eriliseks ja meeldejäävaks tegi teose tõik, et kahe lapse kõrval oli üheks peategelaseks Opel Kapitän, mis suhtles lastega nagu inimene, aidates neil sattuda igasugustesse seiklustesse (ja neist ka terve nahaga välja tulla). Eks too auto lapsi pisut ka kasvatas, kuid see toimus väga stiilsel ja rahulikul moel. Ei näägutanud küll kordagi. Võite isegi arvata, missuguse mulje see inimeste ja masinate sümbioos noorele poisile jättis.
KOMMENTAARID