Koperdasin hiljuti progressi otsa, kui veetsin nädalavahetuse ühe ülinoobli auto roolis. Kõik oli super-hüper-mega, välja arvatud üks pisiasi. Kõikvõimalikud ekraanid – ja neid oli vaat et ruutmeetri jagu – helendasid pimedas kui pöörased. Kaevusin menüüde sügavusse, püüdes leida kohta taustvalgustuse hämardamiseks. Leidsingi! Aga kui enamik ekraane vist isegi hämardus natuke, siis ega see palju päästnud. Kuna ma tahtsin noobli helisüsteemi kaudu nautida võrratut muusikaelamust, kuvati samal ajal ekraanile ka loo juurde kuuluvat plaadiümbrist. Suurelt. Ja see säras ikka nagu piirivalve helgiheitja nõukaaegsel Saaremaa läänerannikul.
KOMMENTAARID