Jätkame autoralli maailmameistrite portreelugudega ja seekord heidame pilgu esimese kahekordse maailmameistri karjäärile.
Walter Röhrl – andekas ja vastuoluline
Pärast tema aktiivse sportlaskarjääri lõppu langes Saksamaal huvi rallispordi vastu kõvasti, ega ole taastunud tänini. Walter Röhrl polnud mitte ainult läbi aegade üks andekamaid rallisõitjaid, vaid ka väga mitmekülgne autosportlane, lisaks ka esimene mitmekordne ralli maailmameister. Samas oli Röhrl üpris vastuoluline isiksus, kes oli ühel hetkel naeratav ja sõbralik, siis aga kangekaelselt iseteadlik ja terava ütlemisega, mis kohati mõjutas ka tema karjääri.
1947. aasta märtsikuus Regensburgis sündinud Röhrl alustas rallispordiga 21-aastaselt Fiat 850 Coupè roolis, kuid peagi istus ümber autosse Ford Capri 2600RS ja sellega hakkas andekas sakslane saavutama ka märkimisväärseid tulemusi Kesk-Euroopa rallidel. “Ford Capri oli mu esimene tõeline ralliauto,” meenutab Röhrl. “See oli auto, millega sain maailmale end tutvustada tõsiselt võetava rallisõitjana. Võimsust oli sel piisavalt (250 hj), kuid auto oli üpris algelise juhitavusega. Ebatasasel teel polnud võimalik Capriga otse sõita, sest perutas nagu hobune. Mäletan, et kojamehi oleks olnud vaja rohkem küljeakendele, kui tuuleklaasi pühkimiseks!”
Kuigi Walter Röhrl tegi esimesed stardid MM-võistlustel juba 1973. aastal, võitis Opel Ascona roolis EM-tiitli 1974. aastal ja saavutas oma esimese etapivõidu 1975. aastal, langeb tema karjääri kõrghetk siiski 1980-ndate aastate algusse, mil ta saavutas kaks MM-tiitlit, kusjuures neist teise kaheveolisel Opelil tolle aja tippautode, nelikveoliste Audi Quattrote vastu.
Röhrli tähelend sai alguse 1977. aastal, mil sakslasest sai Fiati tehasetiimi sõitja. Esimene start Fiat 131 Abarthi roolis toimus Quebeci rallil ja sealt algas ka pikk koostöö kaardilugeja Christian Geistdörferiga. Järgmisel aastal noppisid nad paar etapivõitu, aga tõeline möll läks lahti 1980. aastal, mil MM-sari oli tõeliselt konkurentsitihe – etappe võideti seitsme erineva automargiga. Ja just selles tihedas konkurentsis suutis Röhrl näidata oma tõelist jõudu. Neli etapivõitu, MM-tiitel ja ligi kaks korda rohkem punkte kui teiseks jäänud Hannu Mikkolal.
Järgnes tööleping Mercedesega, mis aga tootja loobumisel viimasel hetkel jättis Röhrli 1981. aastaks töökohata ja tema kontole kogunesid vaid mõned stardid isikliku Porsche roolis. Siis aga algas nelikveolise Audi Quattro võidukäik ja uhiuue, kuid ainult tagaveolise Opel Ascona 400 rooli istunud Röhrlile erilist edu 1982. aastal ei ennustatud. Audi sõitjad võitsidki koguni seitse MM-etappi, kuid kuna need jagunesid kolme erineva sõitja vahel, siis suutis eriti stabiilselt esinenud Röhrl neile individuaalses punktiarvestuses edukalt vastu hakata.
Tema suurimaks konkurendiks sai läbi aegade edukaim naissoost rallisõitja Michele Mouton. Kuigi Röhrl oli publiku hulgas väga populaarne ja üldiselt ka konkurentidega vägagi sõbralik, võis tema (kui ka 1979. aasta maailmameistri Björn Waldegårdi) suust kuulda tol aastal üpris mürgiseid märkusi naissoost sõitjate teemal. Kokkuvõtvalt iseloomustab nende salvamisi Waldegårdi märkus, et “ta ei kaota mitte naissoost sõitjale, vaid autole”. Nii andis ka Röhrl mitmeid kordi mõista, et Mouton on edukas vaid tänu Audi Quattro üliheale tehnikale.
Röhrl võitis 1982. aastal vaid kaks etappi, Monte Carlo ja Elevandiluuranniku rallid, kuid tõusis kokku kaheksal korral poodiumile ning katkestas vaid korra. Kokkuvõttes teine MM-tiitel Röhrlile. Samas ei osalenud ta näiteks viimasel etapil Inglismaal, sest olevat Opeliga vahepeal tõsiselt tülli pööranud.
Töökohavahetused järgmistel aastatel polnud sugugi õnnestunud, sest kuigi Röhrl noppis üksikuid etapivõite nii Lancia kui Audi roolis, juhtusid konkurentide autod olema neil aastatel kiiremad.
Rallikarjäärile tõmbas sakslane joone alla 1987. aasta järel, kuid autospordis jätkas ta veel pooltosinat aastat, näiteks võitis nii legendaarse Pikes Peaki mäkketõusuvõistluse kui ka etappe Trans-Ami ja DTMi turismiautode ringrajasarjades. Aktiivse sportlaskarjääri järel jätkas Röhrl töötamist Audis, kus on pidanud testisõitja ametit.
Hoolimata tohutust populaarsusest ja tavaliselt üpris meeldivast olekust, sattus Walter Röhrl oma karjääri tipphetkedel tihti tööandjatega pahuksisse. Ta oli kangekaelne, sõitis vaid nendel rallidel, mis talle meeldisid ja kus ta teadis kindlalt edu saavutavat. Näiteks mitte kordagi ei osalenud ta Soome MM-etapil, kuhu kõigist tiimijuhtide keelitustest hoolimata ta ei soovinud minna. Sellegipoolest on Walter Röhrl läbi aegade üks andekamaid rallisõitjaid, kes suutis end eriti hästi forsseerida sellistel võistlustel, kus kippus konkurentidele tehnika osas alla jääma.
Antud artikkel pärineb 2009. aastal ilmunud raamatust „Rallimaailma kuulsused“, autor Rein Luik
KOMMENTAARID