Budapest-Bamako rallil osalev Toomas Tahlfeldt saatis Autolehele võistlusmuljeid kohapealt:
Budapest-Bamako, mitmete omataoliste seas üks suuremaid nii geograafiliselt ulatuselt kui ka osalejate arvu poolest, on oma ajaloo jooksul toimunud erinevatel marsruutidel ja ka finiš on vastavalt poliitilisele ja julgeolekuolukorrale olnud kord siin ja kord seal. Sellel aastal on tegu sõidu ajaloo pikima marsruudiga, lõpetamine on Sierra Leones, Freetownis.
Start sellele umbes 10 000 kilomeetrisele seiklusele (seda ühes suunas. Need, kes plaanivad sõites tagasi tulla, peavad arvestama kaks korda pikema vahemaaga), anti 31. jaanuaril Budapestist. Sellel aastal on ungarlaste järel ilmselt suurim välisesindus Eestist, kus võistlusklassis võtab osa suisa 9 ekipaaži, lisaks 9 autot 4x4 touringu ja 2 sõidukit tavalises touringklassis, kokku 21 masinat. Sellele lisaks veel 4 mootorratast.
Esimene, ligi 4000 kilomeetrine transiidietapp Budapestist Marrakeshi kulges eesti esindusel suuremate viperusteta, kui välja arvata väikesed sekeldused teemaksudega ja muu tavaliiklusega seonduv. Kõikidel nii hästi ei läinud ja sotsiaalmeedia kaudu otsiti nii mitmelegi masinale varuosi või remondikohti.
Alates Marokost algab muidugi hoopis teine maailm, seda nii otseses kui ka kaudses mõttes. Kohalike liiklusoludega harjumine võtab samuti oma aja. Mingi osa osalejatest jättis Budapesti sõitmata ja tuli otse siia. Sõidu võistluslik ja põnevam osa sai avapaugu 4. veebruaril, kui kokku üle kahesaja ekipaaži suundus Marrakeshist Atlase mägede poole. Esimest korda võistlustel osalejad, ja neid on valdav osa, said aimu, mis neid ees ootab ja milliseid konksusid on korraldajad võistlusülesannetesse ära peitnud. Need, kel kogemus olemas, saavad seetõttu alguses ka paremaid tulemusi. Rajad on seatud nii, et asfaltkattega ülesõidud vahelduvad kõrgmäestikus kitsaste ja kiviste käsitööteedega, mis kohati tõusevad üle lumepiiri kõrgusel 2200 m.
Esimese sõidupäeva lõpp on Sahara kõrbes suurte liivadüünide vahel, kuhu autod saabuvad kuni hilisööni. Muljetamist ja emotsioone jagub kauemgi. Kuna vahemaad, mida vaja läbida, on suured, siis on ka hommikud varajased ning reeglina enne koitu peavad juba asjad pakitud olema ja võistlejad stardivalmis. Turistiklassis sõitjatel on muidugi lihtsam, nemad saavad oma aega rohkem ise sättida ja ka marsruuti valida.
Teise päeva rada kulgeb valdavalt legendaarse Pariis–Dakar ralli radadel, täiesti asustamata või üksikute nomaadidega maadel. Sadu kilomeetreid rallitrassi on satelliitnavigatsioonieelsetel aegadel tähistatud umbes saja meetri laiuse sõidukoridori mõlemal pool väikeste vahemaade tagant pinnasest mäekestega või kividest laotud tornikestega. Kuna rada on suuresti paralleelne Alžeeria piiriga, siis on tegemist üle keskmise militariseeritud tsooniga ja korduvalt tuleb sõit kontrollpunktides katkestada. Aga suuri probleeme see ei tekita ja suhtumine on valdavalt positiivne. Õhtu lõpuks jõutakse Assa nimelise asula lähistele laagrisse.
Kolmandal päeval lähevad turistid võistlejatest lahku. Viimased jätkavad Dakari ralli radadel, endiselt piiri lähedal, aga nüüd lisandub veel uus julgeolekuaspekt. Siseneme Lääne-Saharasse, mille ainuüksi niiviisi nimetamine tekitab Marokos suuri probleeme. Marokolased peavad visalt seda piirkonda põliseks Maroko territooriumiks ja nimetavad seda lihtsalt Lõunaprovintsideks. Vägisi tekib analoogia “Krym nas” situatsiooniga.
Rallil aga poliitikaga ei tegeleta ja seetõttu on meile tähtis hoopis see asjaolu, et territoriaalvaidluste käigus on ka palju reaalseid kokkupõrkeid olnud ja paljud maamiinid on endiselt leidmata või lõhkemata ning varitsevad ettevaatamatuid. Alles jaanuaris oli üks kohalik siin oma Land Roveriga vastu taevast lennanud. Seega on reeglid lihtsad aga ranged: püsida rajal ja kui kogemata juhtud rajalt välja, siis tagasi ainult mööda oma radu. Umbes kolmsada kilomeetrit tuleb taaskord praktiliselt inimtühja kivi– ja liivakõrbe, seega kohustuslik on kaasa võtta vähemalt kolme päeva söögi- ja veevaru pluss satelliittelefon. Juhuks, kui auto või inimestega midagi juhtub.
Turistid saavad samaaaegselt nautida sõitu mööda suurepäraseid asfaltteid ja kohalikke vaatamisväärsusi. Õnneks pole kellegagi miskit tõsist juhtunud ja kogu kirev seltskond saab taas kokku Smara linna lähistele üles seatud laagris.
Järgmisel, neljandal võistluspäeval on tegemist taas pikema asfaldisõiduga. Seda sellepärast, et maastikusõit ja trassilt kõrvalekaldumine on kohalike ametivõimude poolt ära keelatud. Liigutakse läbi kunagise hispaanlaste poolt asutatud Lääne-Sahara pealinna Laajouni otsejoones lõunasse Dakhla poole, kokku oma 800 kilomeetrit. Et sõit liiga üksluiseks ja igavaks ei kujuneks, on organisaatorid välja mõelnud erinevaid ülesandeid, näiteks liikumine trassil kahe etteantud punkti vahel kindla keskmise kiirusega.
Dakhla laager on surfiparadiiside vahel ja seetõttu kaunis tuuline. Kuna piirkond on populaarne turismisihtkoht, siis on siin ka palju majutusasutusi ning osa rahvast kasutab võimalust vahepeal hotellimõnusid nautida.
Hommikul hakkab kogu seltskond liikuma kolmesaja kilomeetri kaugusele lõunasse jääva Mauritaania piiri poole. Tavaliselt üsna vaevaliselt kulgeva, et mitte öelda seiklusliku protseduuri on korraldajad suutnud organiseerida nii sujuvaks kui võimalik. Mauritaania poolel vaadatakse ainult passi ja pannakse üht-teist kirja, ilma et peaks üldse autost väljuma. Lisaks mõõdetakse temperatuuri, seda võimaliku koroonaviiruse ohu tõttu. Edasi liigub kogu karavan kahesaja kilomeetri kaugusel asuvasse laagrisse, kuhu politsei ja piirivalve on juba oma telgid üles seadnud.
Muidu piiril toimuv viisavormistus koos pildistamise ja näpujälgede võtmisega leiab nüüd aset siinsamas, keset liivadüüne. Jõutakse kohale juba lõunast, see annab aega puhata homseks võistluspäevaks, mis on kogu sõidu pikim ja raskeim etapp.
Paagid ja kanistrid tangitakse kurguni täis, täiendatakse veevarusid ja tehnika vaadatakse veelkord üle. Tehakse satelliittelefonidega proovikõnesid. Turistiklass viidab aega auto järel mööda düüne suusatajaid või liivalauaga sõitjaid vedades. Paljud tunnevad lihtsalt autoga mööda liiva kihutamisest mõnu.
Vahepeal on korraldajad kodutööd teinud ja esimese kolme päeva võistlustulemused on eestlastele meelepärased, enamik võistlejaid on nimekirja eesotsas.
Viisade vormistamine kestab südaööni, aga sadakond inimest jäävad ikka viisata. See tähendab, et homne võistluspäev jääb ära. Sellest on muidugi kahju, kuna autode seadistused on justnimelt selliste katsete jaoks nagu homme.
Kuna otse ja mööda asfaltteed teise laagrisse Butilimitis sõitmine oleks ressursi raiskamine, siis enamik eestlaste meeskondadest võtab ette klassikalise teekonna mööda maailma pikima rongikoosseisu marsruuti. Tegemist on küll suure ringiga, aga emotsioonid tasuvad kuhjaga nähtud vaeva. Näeme 190 vaguniga rongi ning kümneid ja kümneid kauneid maastikuvaateid. Ring kujuneb pikaks, ligi 1100 kilomeetrit, ja laagriplatsile jõuame alles südaööl.
Esmaspäevane võistluspäev sisaldab piiriületust Senegali. Nagu Aafrikale kohane, korjatakse mitmesuguseid erinevaid rahasid, milledest enamiku puhul pole üldsegi selge mille jaoks või kas üldse on vaja maksta. Võistluselement on muidugi samuti päeva integreeritud ja ülesannetesse on parajad krutskid sisse pandud.
Ööbimine on Saint-Louisi lähedal mererannas asuvas hotellis ja selle taga asuval kämpinguplatsil. Õhtul lekib juba infot, et Guinea valitsus on turvalisuse kaalutlustel teatud piirkonna võistluste korraldamiseks sulgenud ja kahe päeva etapid tuleb ära jätta. Ettevalmistustega suurt vaeva näinud osalejatele see muidugi rõõmu ei valmista, aga force majure vastu ei saa.
Nagu suurüritustel ikka, on ka nüüd katkestajaid. Üks Eesti ekipaaž Land Cruiser 80-ga saab oma auto natukene mõlki ja üks kastikas keerab ennast katuse peale. Aga teisipäevased katsed toimuvad ja sisaldavad endas päris tõsist kihutamist savannis ja külade vahel. Seis tabelis on tasavägine ja iga punkt loeb.
Toomas Tahlfeldt
KOMMENTAARID