SISUTURUNDUS. Kokkuvõte: hakkasin uut autot ostma

Mõistliku auto, mis täidab kõik igapäevavajadused, saab tänasel päeval liisida 100- 150€ kuumaksega ja kui seda raha ka ei suuda kõrvale panna, siis tegu kas väga väikese sissetulekuga või lihtsalt laristava elustiiliga. Kui aga elueesmärgiks suur saksa "preemium", siis igaüks vaatab ise, kuidas selle unistuseni püüdleb. Ja mis pagana rõõmu peab auto valmistama? Auto peab sõitma, külmkapp külmetama, pesumasin pesema, teler pilti näitama jne- auto on tarbeese. Ega asjata öelda, et autost on rõõmu vaid kaks korda- kui ostad ja kui müüd.

Eks see auto kui kodumasin versus miskit muu ole jälle SUUR teema.
Arvestades keskmise inimese keskmist läbisõitu 15 tuhat ning seda, et palju kilomeetreid koguneb asulates ukerdades enamusel tuleb päris palju tunde roolis olla.
Ehk siis tuleb üle kolmesaja tunni aastas. Tööl aga käime seaduse järgi 168 tundi kuus.
Nii, et kahe kuu töötunnid tulevad ära keskmiselt. Nii, et päris taburetil kõva müra keskel olla mina küll ei tahaks autos kus kord on külm kord aga palav. Tahaks need tunnid ikka mõnusalt veeta.

Ma istun tööpäeva jooksul autos ca 30 min- mis krdi müra ja taburet see peab olema, et isegi seda ära ei kannata? Kas selliste tööle-koju sõitmiste jaoks pean tõesti 30K maksva saksa preemiumi ostma? Eestlased on autohaiged, nad ei suuda aru saada, et auto orjamine on üks mõttetuim tegevus üldse. Aga no kui muud elu ei ole, siis muidugi tuleb autoga seda kompenseerida. Ostetakse vana saksast sisseveetud risu ja ollakse õnnejunnis. Kolm korda kuus vedeleb see risu remondis, rahakott aina tühjeneb, aga õnn kestab edasi...

Ei ole normaalne auto midagi nii kallis. Mõni tuhat rohkem vaid. Ning miks üldse peaks autos olemist "ära kannatama"
Kui jah tahad rohkemat siis võid osta kasutatud luxi. Selles ei ole ju põhimõtteliselt midagi halba. Kogu süsteem ongi ehitatud ülesse sellele, et autol on mitu peremeest. elu jooksul.
Uusi ei saa ju peale toota kui uute ostjad vanu edasi ei müü õhema rahakoti omanikele.
Lihtsalt mingil hetkel jõuab hind sellisesse suurusesse, et soetajad ei suuda enam hooldust tagada.

. on natuke ohhoo vist peast. Millise UUE Saksa premiumi sa saad 30k eest? Selle rahaga on keeruline isegi korraliku varustusega Superbi-Passati ostmine.
Ise sõidan tööpäeva jooksul samuti autoga ca 40min ja no peale tööd mingisse peldikusse istumine on ikka tõsiselt nõme. Ei ole see Superb ka mingi premium vms, kuid siiski on auto väga mahukas ja mugav, et pakkuda peale rasket tööpäeva mõnusat kojusõitu. Ja sellise asja eest olen ma nõus maksma.

Suvel juhtus, et oma nö keskmises varustuses 15 aastat vana kuid püsikiirushoidja ja kliimaseadmega rahvaautoauto asemel tuli piiratud aja jooksul kasutada mitut eripalgelist.
Iga autoga sai läbitud 4-6 sada kilomeetrit. ja autosid oli seinast seina.
Oli täiesti uus rahvaauto tippmudel hinnasildiga 30 tuhat mille spidomeetrilt mina tuhandetesüütuse röövisin. Vanem pirukas ja 17 aastat vana C-klass. Juhtus ka mitme muu autoga lühiotsi.
Linnas polnud eriti vahet kuid maanteel ilma püsikata ja kondita mürarikas pirukas oli juba paarikümne kilomeetri järel tüütu. Kusjuures oma ja uue sama margi esindaja vahe oli väike. Luxautos kuigi samas suurusklassis lihtsalt oli vähem ruumi. Kõik need polstrid ja tagaveo tõttu keskel olev käigukast lihtsalt röövis jalaruumi.
Selgeks sai see mida juba ammu teadsin aga arvasin, et tegelikult pole tähtis kuna oma arust pole eriti pirtsakas. Lihtsalt tagasi halvema peale ei taha minna.

No ongi ju tõestatud, et eestlane on autop...
Saaksin aru, kui päevas uhad maha sadu kilomeetreid ja siis on mugavus oluline, aga kui ei kannata ka paarkümmend minutit tööle- koju sõitmist tavalise lihtsa autoga, siis pole enam midagi kommenteerida.

Ülimalt veider on lugeda kommentaare autolehes, kus võiks eeldata, et lugejad on asjaarmastajad, kommentaare sisuga:"auto on tarbeese".
Kui autod ikkagi huvi pakuvad, jälgid uusi trende ning mudeleid läbi autolehe (või muude kanalite), siis kuidas on võimalik, et sa tahaksid sisse hüpata täiesti baasvarustuses autosse, mis ei püüa sinu endagi pilku?

Ise olen alati mõelnud, et kui ma asjaarmastajana oma autole tagant järgi ei vaata, siis see auto pole minule. Nagu teiste hobidegagi, kui oled milleski sees ning kiindunud, ei kõvata melomaani maximast ostetud kõrvaklapid ega filmikriitikut 32'' hiina teler, mis siis, et mõlemad täidavad oma funktsiooni.

Enamusel on autot ikka vaja praktiliste vajaduste pärast. Järgivaatamine tavaliselt maksab palju. Ja paljud keda see huvitab ongi need tagarääkimisest luksuvad tegelased kes vanade luxmasinatega sõidavad.
Nii, et keskmine autosõber küll jälgib uudiseid aga valib auto vajaduste ja võimaluste järgi. Ning kõige tähtsam on talle nö roolikogemus. Kas juhitavus on vahetu või sünteetiline jne. Nemad on mingil hetkel leidnud oma margi kuna mõne teisega on tulnud pettumus ning nüüd iial ei osta A-d või E-d vaid ainult C-d. Lisaks veel grupp auto vidinahulle kes hindavad neid samas kui teine autoomanik neid pea iial ei näpi.
Ega napsugurmaan ennast ei joo iga päev pargipingile magama ja sama kehtib ka autode kohta. Võib armastada autosid aga mõni on ikka armsam ja teine küll meeldib aga ei võta suhted vedu. Kolmas paneb rahakotile pressi. Kõik nagu inimsuhetes.

Peale selle on nö platooniline armastus. Jah punane F ja kollane L jne. Rahakott ka ei hakka peale aga kui kuidagi hakkaks mis siis.
Pahatihti sellisesse madalasse hüperautosse keskmisest pikem ja kõhukam põhjamaa mees hästi ei mahugi. Ja kui ronibki siis Selveri parklas ei vaadata niivõrd autot kui seda kuidas ta Mr Beani moodi autost oma kangete keskealiste kontidega välja poeb.
Peale selle meie linnatänavad on küllaltki kuumaastik aga neil vedrustus jäik ja kliirents pisike. Maanteed paremad aga sellised hüpersõidukid näitavad oma parimaid omadusi kiirustel mille eest võib kriminaalkaristuse meil saada.
Nii, et armastame aga vahekord Eestis kujuneks sellise autoga mitte just rahulduspakkuvaks vaid pigem vaimsele tervisele laastavaks. Kõige kindlam on ikka hall-metallik-diisel.
Aga kinotööstus toimib samamoodi. Vaadatakse ilusaid staare, pärast vaadatakse tema osalusel teist-kolmandat filmi aga tõenäosus, et minnakse Pärnu muulile käest kinni päikeseloojangut päris inimesega musitama on väga lähedal nullile.
Autoarmastus on paljus samasugune.

Räägi siis, millisele oma autole sa niiväga tagant järgi vaatad? Tavalisele parketimaasturile või tossavale saksa diisel preemiumile? Hobiauto on hobiauto ja seda ei lörtsita igapäevase töölkäimisega, aga vaadates liiklust, siis hobiautondusest on asi kaugel- kõik tavalised halli massi konveiertoodangu liikurid. Eestlaste hobi on autode eest üle maksta.
Tahaks näha nende mugavate autode omanike kodusid- kas diivan või voodi on üle vindi mugavad, kas köök on maksimaalselt tehnikavidinatega varustatud, kas küte on täisautomaatne ja öko, kas maja on null- või passiivenergia tasemel jne. Kodus veedate vähemalt 12 tundi ööpäevast, autos pool tundi- kas prioriteedid on kodu kasuks?

Sisuturundajate näite varal on auto ost nagu poes õlle järel käik! Õhtuks juba liisk langenud ja masin käes!
Ei ma usu, et kiiremadki autoostjad nii nobedalt hakkama saavad - ärkad hommikul mõttega ja õhtuks auto õuel? Seda ostu ikka pisut plaanitakse...ehk? Vast nädal paar laoauto puhul, aga kui meelepärane tellida siis juba ooteaeg alates kolmest kuust. Päeva lõpuks, my ass!

Ei usu, et tavaline tänava-tee sõitmine niiväga emotsioone tekitab mis eluks ajaks ajusse jäävad. Kui ehk siis tõesti korraks mingi väga eriline auto istumise all korra- paar elus.
Pigem jäävad meelde erijuhtumid ja äpardused. Mul on selgemini meeles 30 aasta tagused jamad -teelejäämised sapakaga. Uuemad lääne autod pole nii narrilt alt vedanud, et eredalt meelde jäävad.
Ja siis veel autoga kaudsemad sündmused kus mark-mudel ja roostekohtade arv pole ehk nii määrav. Kus-kellega ja mis asendis. Ja muud sündmused kus auto pigem kõrvalosatäitja.
Hobiautondus on hoopis sügavam teema kui lihtsalt äge auto. Eks neidki on aga kõigile ei jätkuks kuiga taskukohased oleks. Enamik hobitajaid lihtsalt tunneb mingit nostalgilist suhet mõne autoga. Minu esimene oli. Meie peres oli, jne..
Ilma selle suhtumiseta oleks kõik vanad laiatarbeautod ümber sulatatud ja neid näeks ainult tootjamuuseumis kellel miljones auto tallel.

Mind pigem huvitab, kes sellise ilase sisuturundusartikli kirjutas? Ja mida uut sellega on öelda suudetud?