Fordi pisike linnadžiip proovib uuesti 1

Uus Ford Ecosport sai aluseks eurooplase maitse- ja sõidueelistused. Kas pisikese linnadžiibi kolmanda põlvkonnaga pandi täkkesse?

Fordi pisike linnadžiip proovib uuesti

Iga uue linnadžiibi juures oleme ikka ja jälle tõdenud, kuidas selliste autode tähtsus ja osakaal nii maailma kui ka Euroopa autoturul seitsmepenikoormasaabastega ülesmäge liigub. Kui Ford on suuremate ja keskmiste linnadžiipidega suhteliselt hästi sel reel püsinud, siis kõige väiksemate linnadžiipide segmendis oldi Vanas Maailmas punase laterna rollis. Ecosporti kaks varasemat põlvkonda tegid küll vägevaid müügitulemusi näiteks Lõuna-Ameerikas, kuid mitte siinses regioonis. Põhjus oli lihtne: kuna eelmised mudelid olid väljatöötatud Brasiilias ja toodetud Indias, jättis nende koostekvaliteet pehmelt öeldes soovida. Nüüd viis Ford läbi tohutu muutuse, investeeris 200 miljonit eurot Rumeenias Craiovas asuvasse tehasesse, kus kolmanda põlvkonna Ecosporte valmistatakse, ja uus pisidžiip sai konkurentsivõimeline.

Esmamulje põhjal ei erinegi uus Ecosport eelkäijast väga palju, kuigi uus on vanast 8 sentimeetrit pikem. Värskema ilme sai auto esiosa, kus Fordi disainerite sõnul ammutati inspiratsiooni seljakotist. Täpsemalt öeldes pidavat eesmiste udutulede ümbruse jooned meenutama seljakoti rihmu. Üks väikeste linnadžiipide müügiargumente on juba mõnda aega olnud valmisolek seiklusteks, matkaks ja lõbusaks vaba aja veetmiseks ning seljakoti motiiv haakub sellise mõttega ju päris hästi. Iseasi, kuivõrd vahvaid seiklusi 100–125hobujõulise jõuallikaga esiveoline sõiduk pakkuda suudab. Tõsi, enam-vähem poole aasta pärast saab osta ka nelikveolise mudeli, mis tuleb uue 1,5liitrise ja 125hobujõulise turbodiisliga. Just sellise jõuallika ja veoskeemiga oli varustatud ka proovisõiduauto.

Neljasilindriline jõuallikas jättis hea mulje esmalt Portugali kiirteedel, kus liigutas pisikest Ecosporti meeldiva enesekindlusega. Kes vanade „diislitega” harjunud, üllatub ilmselt uue jõuallika pööretelembusest. 1,5liitrise turbodiisli karakteristika meenutab pigem vanemaid ottomootoreid, mille jõudlus kasvab tuntavalt pöörete kõrgemas registris, sümpaatne on ka see, et pöördemomenti jagub pikemasse vahemikku kui väikestel turbodiislitel tavaliselt. Seega ei pea kuuekäigulise manuaalkastiga sõites käigukangiga väga võimlema, et auto mõistlikus tempos liikvel hoida. Mürasummutus on väikese auto kohta väga heal tasemel ning juhitavus fordilikult täpne.

Proovisõidurada ei lasknud kahjuks nelikveo võimeid proovile panna. Mõistagi on nelikvedu täisautomaatne: tavaoludes veavad esirattad ja raskematel lõikudel jaotatakse vedu ka tagaratastele kuni suhteni 50 : 50.

Kuna Ford Ecosport on mõõtmeilt rivaalidest väiksem, pole ka imestada teatava kitsikustunde üle sõitjateruumis. Eriti tagaistmetel, kus põlveruumi jagub piisavalt vaid lühemat kasvu inimestele. Kui jätta kõrvale teatav õla- ja küünarnukitunne, on esiistmetel siiski päris mugav, juhikohal vajaminevate nuppude paigutus on loogiline ning nendega opereerimine ei nõua paari tunni pikkust õppimist. Sõitjateruumi materjalide valik on Ecosportil nüüd hulga parem, kui oli enne, ning seda kiputi mudeli esitlusel rõhutama. „More premium look” ehk rohkem kõrgklassi ilmet saatis nii Fordi disainerite kui ka inseneride seisukohti. Premium look tähendab tegelikult teistelt meile tuttavatelt Fordi mudelitelt nähtut: pehmemaid materjale armatuurlaual ja tippvarustuse korral ka Alcantarat meenutavaid istmekatteid, mis on saanud veidi vürtsi lisavad punased õmblused.

Varustus on korralik ning leidub ka Eesti jahedasse kliimasse hästi sobivaid lisasid, nagu roolisoojendus, Fordile juba ammu tuttav esiklaasisoojendus jne. Juhiabide komplekti kuuluvad pimenurgaandurid ja adaptiivne kiirushoidik on ilmselt väikeste džiipide seas konkureerimiseks pigem elementaarne nagu ka parkimiskaamera ning -andurid auto esi- ja tagaosas.

Esiveolised Ford Ecosportid on praegu müügil. Neid saab hetkel kas tuttava üheliitrise kolmesilindrilise bensiini tarbiva Ecoboostiga või eelmise põlvkonna 1,5liitrise turbodiisliga ning esiveoga. Hinnad algavad 17 900 eurost, pisidžiibi kohta tundub hind kõrgevõitu, kuid vahe konkurentidega väheneb, kui arvestada, et selle raha eest pakutakse 125 hobujõudu ja päris korralikku mugavusvarustust. Madala hinnaga nii-öelda number-ja-ämber-versioon Fordil puudub. Diiselmootoriga auto eest küsitakse vähemalt 21 100 eurot ning tippversioon maksab 23 600 euroni. Fordi peamiste konkurentide tippvarustuses mudelid, näiteks Opel Crossland X või Peugeot 2008, maksavad samas 600–2500 eurot vähem, baashindadest rääkimata.

Kristjan Ojang

Avaldatud: 08.02.2018

Hinded

7 Kokku
6 Hind ja kulu
8 Disain
8 Varustus
8 Sõiduomadused
6 Kasutusomadused

Kokkuvõte

disain, mürasummutus, uus diiselmootor

kitsavõitu sõitjateruum, hind

Vahva välimusega pisike linnadžiip, mis sõidab hästi, kuid valikus ei ole odavat nn hind alates versiooni.

Tehnilised andmed

Hind22 900 eurot
MootorR-4 diisel, 1499 cm3, turbo
Võimsus74 kW (100 hj)
Pöördemoment215 Nm
Käigukast6 käiku, manuaalne
Maks. kiirus160 km/h
Kiirendus14 s
Kütusekulu4,5/3,8/4,1 l / 100 km
Hooldevälp-
Mõõtmed4098/1816/1653 mm
Garantii3 aastat või 100 000 km
Telgede vahe2519 mm
Tühimass1288 kg

Kommentaarid

. 1 nädal 4 päeva tagasi
Mõttetud ülehinnatud seljakotid- see on kõik, mis neid punne iseloomustab. Ennekõike ülehinnatud. Linnas pereemale või tibile sobiksid küll, aga mitte selle raha eest.