Kõike muud kui mini

Mini uus universaal on sõitjateruumi poolest juba kõike muud kui miniauto. Nimele leiab natuke õigustust veel vaid pagasiruumist, mis pole Clubmanil endiselt kuigi suur.

Kõike muud kui mini

Kui taassündinud Mini esimene universaalversioon Clubman (R55) üritas veel natukegi olla miniauto, hoides pikkuse alla nelja meetri ning kergendades tagaistmele ronimist vaid parempoolse lisauksepoolikuga, siis uus Clubman (F54) lööb minitamisele lõplikult käega: auto sai täismõõdus tagauksed ning pikkus kasvas terve jala (30 cm) võrra.

Koos auto kasvamisega paisus ka pagasiruum (maht 360–1250 liitrit), kuid endiselt pole Clubmani puhul mahukus peamine uhkuse allikas, sest näiteks sama pikk, kuid kitsam Škoda Fabia Combi võtab vajadusel „trümmi” 505–1370 liitrit kraami.

Võrreldes rahvalikumate markidega uhkeldab Mini endiselt hoopis välis- ja sisedisainiga ning võimalusega valida kapoti alla korraliku võimsusega mootor. Eestis algab Clubmani mootorivalik nimelt sealt, kuhu see näiteks Fabial ei küündi parimagi tahtmise juures, sest vähemalt esialgu meil kõige nõrgemaid versioone (One) ei müüdagi. Cooperi ja Cooper S-i puhul tähendab see kaht otto- ja kaht diiselmootorit (kõik turboga) võimsusvahemikus 136–192 hobujõudu. Jõudu on Minil ka vaja, sest auto kaalub koos juhiga juba ligi 1,5 tonni.

Võimsaim Cooper S ei anna samas kuigivõrd aimu, et Mini on paisunud tublisti suuremaks-raskemaks: kiirendus on lustakas ning auto käitumise saab soovi korral (sportlikku sõidurežiimi valides) muuta ammuse esiisaga üsna sarnaseks ehk vedrustuse põrutavalt kõvaks ning rooli närviliselt äkiliseks.

Tavaseadeski loeb auto selgelt üles tee kõik konarused ning kruusateel kostab vedrustusest päris hirmutavaid kolksatusi, aga natukegi viisakamal teekattel on Clubman siiski täiesti talutav sportlik auto, kus ebamugavus jääb erksa juhitavuse ja toeka vedrustuse pakutava sõiduelamuse kõrval tagaplaanile.

Kaheliitrine turbokompressoriga ottomootor käitub diislisarnaselt. Pöördeid on automaatkastiga (lisavarustus, 1970 €) autol tavasõidul sageli vaid 1200–1500 p/min, kuid sellest täitsa piisab, sest suurim pöördemoment on saadaval juba 1250 p/min juures. Jõuküllust arvestades tõrgub silm vähemalt esialgu siiski tahhomeetrinäitu uskumast, sest rebivalgi kiirendusel ei kerki osuti suurt üle 3500 p/min. Kaheksakäiguline ülekanne lükib käike sisse kiiduväärselt kiiresti ja sedavõrd taibukalt, et käigu käsitsi valimise (kangi ette-taha liigutades) järele ei teki vajadustki.

Clubmani juhikoht on segu bmwlikust loogikast ja minilikest viguritest. Roolisambale tõstetud spidomeetri värviekraanile kuvatakse reisiarvesti näidud, kuid ekraan ise on üsna pisike. Ammuselt esiisalt päritud suur ümmargune näidik armatuurlaua keskel on minetanud esialgse otstarbe ning on nüüdsest vaid raam suurele ekraanile, kuhu kuvatakse navikaart, raadiojaamade nimistu jms. Ekraani menüüdes liigutakse BMWlt laenatud pöördvalitsaga, kuid selle otseteelülitid pole kiita – ühes tasapinnas nuppude vahel orienteerub sõrm käsikaudu kehvemini kui BMW omades, mis on igaüks eri nurga alla seatud.

Prooviautole lisavarustusena paigaldatud John Cooper Worksi nahkrool ja seljatoega integreeritud peatoega sportistmed osutusid igati mõnusaks. Kui algul tundus iste juhti toetavat pisut hooletult, siis kilomeetrite kogunedes selgus, et tuge on küllaga just seal, kus vaja, ning pikendatav istmepadi saab veel eraldi plusspunkti.

Laiuti pole juhil ruumiga just priisata, kuid piki- ja püstsuunas küll: kui lasta iste madalaimasse asendisse, mahub 170 cm pikkuse juhi pea ja lae vahele tervelt kaks rusikat. Auto pikkuse lisandumist tunneb selgelt tagaistmel, kus eelmainitud kasvu juhi taha istudes on põlveruumi lausa paarkümmend sentimeetrit ning pearuumigi küllaga. Ainus tülikus võib tekkida autost välja ronides, sest ukseava kitsas alaosa takistab suurema saapa liikumist.

Clubmani pagasiruumi pääseb endiselt kahe poolega luuki (või uksi?) avades. Luugid on miskipärast väga paksud, kuid liiguvad kergelt ja lisatasu eest saab need ükshaaval avanema ka auto saba all jalga viibutades.

Clubmani täiskasvanulikkust rõhutab ka täienenud varustus. Automaatselt pikivahet pidav kiirushoidik (410 €) ei salli aga kahjuks madalalt paistvat talvepäikest, keeldudes vahel tööle hakkamast, ning korra võttis Mini pähe ka tühjal teel heast peast pidurdada – jäigi arusaamatuks, mis viirastust automaatika seal nägi. Standardvarustuse halogeentulede asemele pakutavate leedlaternate (910 €) puhul aga pole viirastustest juttugi: dioodtuled on selgelt paremad kui halogeenid.

Avaldatud: 29.01.2016

Hinded

Hind Varustus Disain Viimistlus Praktilisus Juhitavus Mugavus Dünaamika Ökonoomsus Turvalisus

Kokkuvõte

Mini Clubman pole ainult stiilne, vaid ka üpris mahukas, aga edevad asjad pole odavad.

Tehnilised andmed

Hind26 900 eurot
MootorR-4 diisel turbo, 1998 cm3
Võimsus141 kW (192 hj)
Pöördemoment280 Nm
Käigukast8 käiku, automaatne
Tippkiirus228 km/h
Aeg 0 - 100km/h7,1 s
Hooldevälp.
Kütusekulu(l/m/k)7,1/5/5,8 l / 100 km
Garantii2 aastat

varustus

ESPolemas
Esitulede pesurid-
Eesmised udutuled-
Valuveljedolemas
Peeglisoojendusolemas
Istmesoojendusolemas
Konditsioneerolemas
Juhiistme kõrguse reguleerimineolemas
Kiirushoidik-
Vihmasensor-
Raadioolemas
Bluetootholemas
AUX-sisendolemas
Turvapadjad8
El. aknad4

Kommentaarid